Kardetava suure sõja ebamäärases ootuses imbub su hinge ükskõiksuse noote. Varing on alanud ja tulekahju. Kus on su julgus, kus relv, kus varjend? Ise lammutasid kõik.
Selline sa oled. Hellitatud. Lollitatud. Habras. Mugav.
Nüüd hakkad tasapisi aru kaotama. Mõttes jooksed juba sihitult ringi ja lõhud asju, millest su kulunud jõud üle käib. Salgad, mida mõistad. Eitad, mida näed. Usud, mida ei usu. Ebamugavus ja hirm purustavad su enesekindlust ja panevad suunurgad tõmblema.
Kodu on sul kena, nagu ka krae, aga õrn. Veranda juba põleb. Selmet kustutada ja elu eest võidelda, pomised aknal - korrektseid totrusi - ja otsid süütajatega lepitust. Aga nemad ei peatu ja rõõmustavad su hävingu üle.
Selline sa siis oled, Euroopa, ja nõnda värised. Ilus, edev, upsakas, lurnis, naiivne.
Ja sina, idast lähenev surmav planeet, kas sinu nimi on Melanhoolia? Oh, kui ootamatu. See on vist mingi maskeraad. Sõjajumal pidavat ju mujal elama.
