Monday, April 23, 2018

Voiture 15

„Prantsusmaal on nädalas kolm puhkepäeva“, seletas mulle kord kolleeg, „laupäev, pühapäev ja esmaspäeval on streik“. Täna ongi esmaspäev ja ühtlasi transporditöötajate streik. Püüan jõuda Lyoni raudteejaamast tiiruga Pariisi lennujaama. Küllap õnnestub. Kuid pangu ennast põlema see kombineeritud broneering „lend + rong“. Ei võimalda see teha online check-ini, ei tunne raudteejaamas masin ära mu broneeringu numbrit ja lõpuks, kontoris väljastatud piletil laiutav tempel annab värvi. Perrooni jalamil ulatatakse mulle paberinutsak kirjaga „Voiture 15. Place assise non garantie“. Õnneks on kohti küll. Üldse on hästi. Esimene maailm ikkagi. Pariisi metroos on samuti tehtud väikseid ümberkorraldusi. Ühe jaama jagu sõidan valesti, edasi-tagasi. Oma viga, vist. Tülitan inimesi. Üks kohvriga härra – võibolla itaallane – lausub resoluutselt: „Järgne mulle!“ Järgnen. Aga temagi küsib viimaks teed. Oma aruga sest paindes uduloorist ju läbi ei näe. Sildid, skeemid, teateread, seletused – kõik on pisut puudulikud, ebatäpsed. Külma närvi, järjekindluse ja heade inimeste abiga saan lõpuks kohale. Et kuulda: lend hilineb.

Thursday, February 15, 2018

Keegi

Sõber pidas sünnipäeva pubis nimega „Kadunud konstruktor“, „Kadunud kontinent“, „Kadunud kontekst“ vmt. Ei tundnud ma seal eriti kedagi. Teispoole lauda sattus inimene, kes tutvustas end nii: „Ma olen mitte keegi“. Olin jahmunud ja tükk aega vait. Siis küsisin: „Kas on kerge olla mitte keegi?“ – „Ei ole“, vastas ta, „raske on“. Ega seal rohkemat rääkida polnudki. Nüüd, vast kaksteist aastat hiljem, mõtlen, kuidas tutvustaksin end. Kas ütlen: „Olen keegi“?

Tuesday, February 9, 2016

Oleme tulemuslikud kiirmõtlejad, ajapuuduses õpetajad, närvilised rahataotlejad, tülpinud aruandjad. Lühidalt, akadeemilised töötajad. Kuid me saaksime olla veel palju kiiremad, tulemuslikumad, tülpinumad ja närvilisemad. Tuleb tõhustada meetmeid ja kontrolli.

Wednesday, February 4, 2015

Läbi teleskoobi

Kardetava suure sõja ebamäärases ootuses imbub su hinge ükskõiksuse noote. Varing on alanud ja tulekahju. Kus on su julgus, kus relv, kus varjend? Ise lammutasid kõik.

Selline sa oled. Hellitatud. Lollitatud. Habras. Mugav.

Nüüd hakkad tasapisi aru kaotama. Mõttes jooksed juba sihitult ringi ja lõhud asju, millest su kulunud jõud üle käib. Salgad, mida mõistad. Eitad, mida näed. Usud, mida ei usu. Ebamugavus ja hirm purustavad su enesekindlust ja panevad suunurgad tõmblema.

Kodu on sul kena, nagu ka krae, aga õrn. Veranda juba põleb. Selmet kustutada ja elu eest võidelda, pomised aknal - korrektseid totrusi - ja otsid süütajatega lepitust. Aga nemad ei peatu ja rõõmustavad su hävingu üle.

Selline sa siis oled, Euroopa, ja nõnda värised. Ilus, edev, upsakas, lurnis, naiivne.

Ja sina, idast lähenev surmav planeet, kas sinu nimi on Melanhoolia? Oh, kui ootamatu. See on vist mingi maskeraad. Sõjajumal pidavat ju mujal elama.

Tuesday, January 20, 2015

Impromptu

30. jaanuaril kl 19 esilinastub kinos "Sõprus" Mart Tanieli ja Priit Pääsukese dokfilm improvisatsioonist.

"Filmis osalevad Rainer Jancis, Roomet Jakapi, Fred Frith, Andres Noormets, Sten Rudström, Rasmus Merivoo, Joel Tammik, Taavi Kerikmäe, Mart Soo, Timothy Dahl, Kevin Shea, Jeremy Gustin, Alex Syner, Greg Albert, Max Almario jt".

Autorid tutvustavad filmi Eesti Päevalehes ja Postimehes.
Norman Kuusik arvustab filmi  Rada7-s, Tõnis Kahu Sirbis, Immo Mihkelson Postimehes, Tõnu Karjatse Klassikaraadio saates "Delta", Andres Lõo Eesti Ekspressis, Silver Õun Müürilehes, Peeter Sauter ajakirjas Teater. Muusika. Kino.

Monday, December 22, 2014

Kaaksteist apoostlit, neeli evangeliisti

Poes piniseb advendiaeg. Närvidele käib. Läheneb ainus kord aastas, kui vanem eestlane kirikut väisab. Sest teda valdab seal ilus ja pühalik tunne. Mida pühakojas tähistatakse, ei tea, see pole teema.

On rahuaeg ja pere koos, omad surnud ka üle vaadatud. Peo sisuks ongi vast rõõm perekondlikust edasikestmisest. Kellele magus, kellele kibe, kellele tüütu ja rasvane.

Üks mälupilt siia kõrvale. Tartu mõõtu tööstuslinn Lõuna-Poolas. Päeval seistakse siin pihijärjekorras, kodus korratakse jõululaule. Õhtul marsitakse missale, elevuses, hordidena, just nagu rock-kontserdile, kus särab välismaine superstaar. Teadupärast Jeesus seda ongi. Kirik tööstuslinna serval on modernne, suur, mõne tuhande ikka mahutab. Sõbrad, kes mu selle rahvasumma sisse toonud, on akadeemilised muusikud. Üks neist laulab peagi, solistina. Aga enne näen midagi vapustavat. Kümneid ja kümneid ja kümneid on väikesi lapsi, kes üles rivistatud altari ette. Noored õhetavad preestrid mängivad nendega harivat mängu. Preestrid lausuvad ja teevad rütmiliselt ees, väljendades sõrmeridadega arve, lapsed kordavad püüdlikult järele: ”Kaaksteist apoostlit, neeli evangeliisti”. Ja nõnda edasi. Toimub see kunagi eelmise aastatuhande loojangu eel.

Aga nüüd on mul kolleegile palju küsimusi, näiteks: kui kaugel on neil sekulariseerumisprotsess? Ei, tema küll enam ammu kirikus ei käi, ta lapsed üldsegi mitte. Mõni vana sugulane ikka teeb neid kohustuslikke toite ja asju. Üldisemalt, kirikus käiakse vähem ja vähem, usuõpetuse ulatus ja roll kahaneb. Paavstikujud linnaruumis lihtsalt on, ei sega ka. Ent kas oleks mõeldav, et mõnele kirikuhoonele antakse ilmalik funktsioon, moondades selle hotelliks või raamatupoeks, nagu kusagil Lääne-Euroopas, või koguni spordisaaliks, nagu meil nõuka-ajal? Ei-ei, vastab ta, see oleks mõeldamatu. Niisiis: sakraalse ruumi mõiste pole sisu kaotanud. Ja veel: poolakad tundvat, et – kuigi või kuna nad kirikus enam nii väga ei käi - midagi on puudu, üks dimensioon, see sakraalne.

Nii see järelelu on, kui kunagine superstaar on unustusse vajunud või vajumas ja tema tagasitulekut ootavad vähesed. Rahulikke pühi sulle, õhtumaine inimene! Millal tuleb ja kes on sinu uus superstaar? Keegi, kes kuuleb su palveid, keegi, kes hoolib…

Monday, November 24, 2014

Leiba!

Kui Gdański laevatehase tööliste streik oli paisunud rahvalikuks meeleavalduseks linnade tänavail, nõuti otsejoones ja eelkõige leiba. Toidukaupade kehv kättesaadavus ja kõrgenenud hinnad ajasid vere keema. Vere, mida aastaid varem oli streigi tulemusel juba valatud. Solidaarsus institutsionaalses ja sisulises mõttes tõi kokku töölised, preestrid, rokkarid ja luuletajad... Miljonid inimesed protestimas sügaval sotsialismi sopas aastail 1980-81.

Mõelda vaid, kui erinevad nii ulatuse kui iseloomu poolest olid vastupanuvormid neil seal ja meil siin. Eestlane ei usalda tänini punast värvi sümboolikas, suurt ei usalda ka pappe. Ega ole tal sellist aktiivset protestivaimu. Ja tehasetöölised olid meil sageli hoopis teistmoodi mõtlevad inimesed.

Gdańskis parasjagu olengi, kui vaatan muuseumis teleriekraanilt, kuidas kindral Jaruzelski kuulutab välja sõjaseisukorra. Seesama totakate päikseprillidega onkel, kelle nägu lapsepõlvest mäletan. Kuulutusele järgnevad, teadagi, repressioonid, algul telefoniliinide sulgemine, hiljem massiline pealtkuulamine, pidev patrullimine, rahvaliikumise mahasurumine kogu riigis. Istun hetkeks miilitsa furgooni, vaatan nuiasid ja kilpe, fotoseeriaid, loen kõige kohta nagu jaksan. See puudutab. Eales varem pole mõelnud kõigi nende sündmuste mastaabist. Mis eriti ootamatu: näen kümneid lääne juhtivate meediaväljaannete esikaasi, mis toona kõnealust liikumist ja selle summutamist kajastasid. Lapsena ma teadsin, et mingi jama seal käib, ent et see oli nii suur ka läänemaailma jaoks, polnud aimugi.

Kodumaale naasnuna tabab mind hinnašokk, küll ootuspärane, ent ometi reaalne. Poolteise kuu jooksul teises Ida-Euroopa riigis olen harjunud kõige esmase eest märgatavalt vähem maksma. Toiduhinnad on meil jubedad. Ja me ei hakka vastu. Nagu Kivisildnik kirjutas, eestlasele sobib vaesus. Kas pole juba aeg nõuda avalikult leiba? Mitte tasuta, vaid madalama hinna eest. Nõuda neilt, kes hindu üles kruvivad. Aga kes kruvivad?