Poes piniseb advendiaeg. Närvidele käib. Läheneb ainus kord aastas, kui vanem eestlane kirikut väisab. Sest teda valdab seal ilus ja pühalik tunne. Mida pühakojas tähistatakse, ei tea, see pole teema.
On rahuaeg ja pere koos, omad surnud ka üle vaadatud. Peo sisuks ongi vast rõõm perekondlikust edasikestmisest. Kellele magus, kellele kibe, kellele tüütu ja rasvane.
Üks mälupilt siia kõrvale. Tartu mõõtu tööstuslinn Lõuna-Poolas. Päeval seistakse siin pihijärjekorras, kodus korratakse jõululaule. Õhtul marsitakse missale, elevuses, hordidena, just nagu rock-kontserdile, kus särab välismaine superstaar. Teadupärast Jeesus seda ongi. Kirik tööstuslinna serval on modernne, suur, mõne tuhande ikka mahutab. Sõbrad, kes mu selle rahvasumma sisse toonud, on akadeemilised muusikud. Üks neist laulab peagi, solistina. Aga enne näen midagi vapustavat. Kümneid ja kümneid ja kümneid on väikesi lapsi, kes üles rivistatud altari ette. Noored õhetavad preestrid mängivad nendega harivat mängu. Preestrid lausuvad ja teevad rütmiliselt ees, väljendades sõrmeridadega arve, lapsed kordavad püüdlikult järele: ”Kaaksteist apoostlit, neeli evangeliisti”. Ja nõnda edasi. Toimub see kunagi eelmise aastatuhande loojangu eel.
Aga nüüd on mul kolleegile palju küsimusi, näiteks: kui kaugel on neil sekulariseerumisprotsess? Ei, tema küll enam ammu kirikus ei käi, ta lapsed üldsegi mitte. Mõni vana sugulane ikka teeb neid kohustuslikke toite ja asju. Üldisemalt, kirikus käiakse vähem ja vähem, usuõpetuse ulatus ja roll kahaneb. Paavstikujud linnaruumis lihtsalt on, ei sega ka. Ent kas oleks mõeldav, et mõnele kirikuhoonele antakse ilmalik funktsioon, moondades selle hotelliks või raamatupoeks, nagu kusagil Lääne-Euroopas, või koguni spordisaaliks, nagu meil nõuka-ajal? Ei-ei, vastab ta, see oleks mõeldamatu. Niisiis: sakraalse ruumi mõiste pole sisu kaotanud. Ja veel: poolakad tundvat, et – kuigi või kuna nad kirikus enam nii väga ei käi - midagi on puudu, üks dimensioon, see sakraalne.
Nii see järelelu on, kui kunagine superstaar on unustusse vajunud või vajumas ja tema tagasitulekut ootavad vähesed. Rahulikke pühi sulle, õhtumaine inimene! Millal tuleb ja kes on sinu uus superstaar? Keegi, kes kuuleb su palveid, keegi, kes hoolib…
