Kaaksteist apoostlit, neeli evangeliisti

Poes piniseb advendiaeg. Närvidele käib. Läheneb ainus kord aastas, kui vanem eestlane kirikut väisab. Sest teda valdab seal ilus ja pühalik tunne. Mida pühakojas tähistatakse, ei tea, see pole teema.

On rahuaeg ja pere koos, omad surnud ka üle vaadatud. Peo sisuks ongi vast rõõm perekondlikust edasikestmisest. Kellele magus, kellele kibe, kellele tüütu ja rasvane.

Üks mälupilt siia kõrvale. Tartu mõõtu tööstuslinn Lõuna-Poolas. Päeval seistakse siin pihijärjekorras, kodus korratakse jõululaule. Õhtul marsitakse missale, elevuses, hordidena, just nagu rock-kontserdile, kus särab välismaine superstaar. Teadupärast Jeesus seda ongi. Kirik tööstuslinna serval on modernne, suur, mõne tuhande ikka mahutab. Sõbrad, kes mu selle rahvasumma sisse toonud, on akadeemilised muusikud. Üks neist laulab peagi, solistina. Aga enne näen midagi vapustavat. Kümneid ja kümneid ja kümneid on väikesi lapsi, kes üles rivistatud altari ette. Noored õhetavad preestrid mängivad nendega harivat mängu. Preestrid lausuvad ja teevad rütmiliselt ees, väljendades sõrmeridadega arve, lapsed kordavad püüdlikult järele: ”Kaaksteist apoostlit, neeli evangeliisti”. Ja nõnda edasi. Toimub see kunagi eelmise aastatuhande loojangu eel.

Aga nüüd on mul kolleegile palju küsimusi, näiteks: kui kaugel on neil sekulariseerumisprotsess? Ei, tema küll enam ammu kirikus ei käi, ta lapsed üldsegi mitte. Mõni vana sugulane ikka teeb neid kohustuslikke toite ja asju. Üldisemalt, kirikus käiakse vähem ja vähem, usuõpetuse ulatus ja roll kahaneb. Paavstikujud linnaruumis lihtsalt on, ei sega ka. Ent kas oleks mõeldav, et mõnele kirikuhoonele antakse ilmalik funktsioon, moondades selle hotelliks või raamatupoeks, nagu kusagil Lääne-Euroopas, või koguni spordisaaliks, nagu meil nõuka-ajal? Ei-ei, vastab ta, see oleks mõeldamatu. Niisiis: sakraalse ruumi mõiste pole sisu kaotanud. Ja veel: poolakad tundvat, et – kuigi või kuna nad kirikus enam nii väga ei käi - midagi on puudu, üks dimensioon, see sakraalne.

Nii see järelelu on, kui kunagine superstaar on unustusse vajunud või vajumas ja tema tagasitulekut ootavad vähesed. Rahulikke pühi sulle, õhtumaine inimene! Millal tuleb ja kes on sinu uus superstaar? Keegi, kes kuuleb su palveid, keegi, kes hoolib…

Leiba!

Kui Gdański laevatehase tööliste streik oli paisunud rahvalikuks meeleavalduseks linnade tänavail, nõuti otsejoones ja eelkõige leiba. Toidukaupade kehv kättesaadavus ja kõrgenenud hinnad ajasid vere keema. Vere, mida aastaid varem oli streigi tulemusel juba valatud. Solidaarsus institutsionaalses ja sisulises mõttes tõi kokku töölised, preestrid, rokkarid ja luuletajad... Miljonid inimesed protestimas sügaval sotsialismi sopas aastail 1980-81.

Mõelda vaid, kui erinevad nii ulatuse kui iseloomu poolest olid vastupanuvormid neil seal ja meil siin. Eestlane ei usalda tänini punast värvi sümboolikas, suurt ei usalda ka pappe. Ega ole tal sellist aktiivset protestivaimu. Ja tehasetöölised olid meil sageli hoopis teistmoodi mõtlevad inimesed.

Gdańskis parasjagu olengi, kui vaatan muuseumis teleriekraanilt, kuidas kindral Jaruzelski kuulutab välja sõjaseisukorra. Seesama totakate päikseprillidega onkel, kelle nägu lapsepõlvest mäletan. Kuulutusele järgnevad, teadagi, repressioonid, algul telefoniliinide sulgemine, hiljem massiline pealtkuulamine, pidev patrullimine, rahvaliikumise mahasurumine kogu riigis. Istun hetkeks miilitsa furgooni, vaatan nuiasid ja kilpe, fotoseeriaid, loen kõige kohta nagu jaksan. See puudutab. Eales varem pole mõelnud kõigi nende sündmuste mastaabist. Mis eriti ootamatu: näen kümneid lääne juhtivate meediaväljaannete esikaasi, mis toona kõnealust liikumist ja selle summutamist kajastasid. Lapsena ma teadsin, et mingi jama seal käib, ent et see oli nii suur ka läänemaailma jaoks, polnud aimugi.

Kodumaale naasnuna tabab mind hinnašokk, küll ootuspärane, ent ometi reaalne. Poolteise kuu jooksul teises Ida-Euroopa riigis olen harjunud kõige esmase eest märgatavalt vähem maksma. Toiduhinnad on meil jubedad. Ja me ei hakka vastu. Nagu Kivisildnik kirjutas, eestlasele sobib vaesus. Kas pole juba aeg nõuda avalikult leiba? Mitte tasuta, vaid madalama hinna eest. Nõuda neilt, kes hindu üles kruvivad. Aga kes kruvivad?

Born to Yass

Riietus on esmatähtis. Kõnnakus on hoog. Pilgus siht, mitte uudishimu. Suurlinna värk.

Kontsert Varssavis paneb punkti lausele, mis räägib ühe teadvuse vonklemisest võõral maal. 40-minutiline improseiklus nende poola meistritega nõuab kreatiivsuslaadungiga vagunite täielikku tühjendamist. Paljukihiline mitmeosaline äkk-kompositsioon. Tunne on pärast nii hea, et teadvus ei kustugi enam.

13. novembril 2014 klubis MÓZG Warszawa üles astunud kvintett:

Jerzy Mazzoll – klarnet
Zdzisław Piernik -tuuba
Sławek Janicki - kontrabass
Roomet Jakapi - vokaal
Jerzy Rogiewicz - löökpillid

Aju Bydgoszczis II

”Muusika on asemantiline keel”, ütleb professor. Valdav osa tema poolakeelsest loengust on minu jaoks muusika. See vältab kaks tundi.

Olles päeva jooksul unustanud süüa muud kui paar õuna, maha jäänud mitmest bussist ja siiski kohale jõudnud, kuulanud kolm tundi segu komponeeritud ja improviseeritud muusikast, vaimutsenud ECMi ja Tzadiku all plaadistanud njuujorklastega, maganud 4 tundi 4-tärni-hotellis, kuhu mind kui MÓZGi festivali külalist sisse smugeldati, söönud priske hommikueine ja kooberdanud uimasena linna peal, otsustasin kuulata festivali programmi kuuluvat pärastlõunakontserti kohalikus akadeemias. Sümpaatne juugendstiilis hoone. Remont on tehtud nagu vanasti, paksu värvikihiga. Kõik on ehtne. Hilinen vast veerand tundi. Väikene see aula küll. Kõigi pööratud pilkude all poetan end esiritta, et lõpetada kiiresti see ebamugav sisenemise episood. Peagi saab selgeks: loeng, mitte kontsert.

Professor on soliidne, vaimukas. Laias laastus saab ta kõnes eristada kolme sorti sõnu, millest on võimalik aru saada: heliloojate nimed (Stockhausen, Corelli, Brahms, Xenakis...), rahvusvahelised sõnad (”asemantiline” , ”kontrapunkt”...) ja viimaks sõnad, mis on vene keeles sarnased ("język", "dzieci"...). Ega seda palju pole. Hüva, need kümmekond ”päris” poolakeelset sõna ka, mida tean. Kui miski paistab selles olukorras valesti või veider olevat, siis see, et avastan, et ma ei tahagi ära minna. Pole siin midagi valesti. See on hea loeng. Hääleimprovisatsiooniga tegelemine on muutnud mu suhet keelde ja tähenduslikkusse. Öeldust arusaamine segab keele kõla kuulamist.

Tõsi küll, korda kuus katkestab professor oma kõne ja istub või seisab klaveri taha, et öeldut illustreerida. Need on näited improvisatsioonist barokkmuusikas, jazzis jne, vabaimpro ka, lisaks demonstreerib ta põlevil ilmel klaverihelide mehaanilise moondamise trikke kriginast ja kajast kraftwerkilikku elektroonikat meenutava rütmini. Hea loeng. Kes teab, kas olekski nii hea, kui aru saaks.

Punane mumm

Halvaendeline oli juba teekond. Pole ju suur linn või tänav, küla ka ei ole, tavaline tänav, mida mööda sammudes ei oskaks eales oodata, et autorodu vahele on keegi parkinud roojased trussikud. Jahedal sügispäeval. Edasi midagi helgemat: Polski Fiat. Päris. Paigatud ja küürus. Esimene kahekümne kolme päeva jooksul. Neid oli siin mustmiljon ― mäletan jäätunud kaadreid üheksakümnendatest, kütteta Ikarus-bussi aknast mööda veerenud maanteid. Lugematud kühmus Fiatid veeresid teedega kaasa. Ja inimesed neis. Suured inimesed pisikestes autodes, nagu prisked pardijalad kitsastes tänavakingades.

Koridori teisest otsast tervitatakse. See on mu üliõpilane, viiest üks. Ta näeb, et sisenen. Uksest, mille peal paar tähte ja üks jäme ümmargune täpp. Väga punane. See pole esimene kord, kui kohmetuses juurdlen täpi tähenduse üle, jõudes viimaks otsusele, et kui see punane kedagi keelab, siis mitte mind, külalisõppejõudu. Lõppude lõpuks vastutab ju instituudi juhataja. Ma ei tee seal midagi tavatut. Üle vaheseina kuulen kaht naishäält, mis suunduvad niisamuti kabiinidesse. Jutuvadin jätkub. Mõnevõrra kiirustades loputan käsi ja hiilin välja. Seisan koridoris akna all ja tajun või kujutan ette, et miskit on viltu. Mind justkui vaadataks imelikult. Episoodi käigus käis peast läbi uid, et tegu on ehk sooneutraalse kohaga. Kust küll nii loll mõte? Kui siseneksin naiste juuksurisalongi ja nõuaksin lõikust, kas see teeks sellest naiste- ja meestejuuksuri? Nagu viimaks selgub, leidub koridori teises pooles uks, millel särab punane kolmnurk. See on meestele. Olgu. Aga miks on just punane mumm naissoo sümboliks? Bindiga sel ometi ju pistmist pole.

Viissada vaimukükki David Lodge’i maailmas

Küpsised. Ja sagin. Vägivallatsen mõlema kannu kallal ja ikka väljub neist vaid vesi. Sest taamal purgis on lahustuv kohv. Pisikesed, pruunid graanulid. Täbaramas olukorras konverentsi alustada saab vaid pohmellis. Ainult et pohmell on loomulik nähe konverentsi teise, mitte esimese päeva hommikul.
Kui purki rütmiliselt loksutada, siis võibolla saaks sellest Uno Loobi uuele bossa loole sobiva perkussioonirea. Mu bändikaaslane oskaks seda potentsiaali kohe hinnata. Aga mina pean seda jooma! Graanulilahust koorega, mis ei tee põrmugi erksamaks.

Avaettekandja seisab suu liikudes, patakas käsijagameid peos. Ta ei jaga neid. Salatseb. Pingeline hetk, sest nagu tavaliselt, on siit oodata midagi murrangulist, vähemalt esineja enda jaoks. Üsna meelevaldse fabuleerimise hinnaga murrangut üritada on ilmselgelt erutavam kui aastast aastasse üht ettevaatlikku ja täpset konstruktsiooni täiustada. Need konstruktsioonid, teate, on visad kaduma. Mõni hoiab neist kinni hämara eluõhtuni; raskuste ilmnemisel lihtsalt eitab ilmset. Vaimul on ju põrand, mida sina ei pea väristama, ei. Tee parem kükke. Veel.

Kogunenud oleme me siia selleks, et saada selgust, miks kunagielanud mõtleja (olgu ta nimi Francis Faabelspeeck) on oma keskmise perioodi teose hilisemas väljaandes (ilmunud vastavalt 1658 ja 1673) asendanud paragrahvid 224-7, 356, 514 ning 518-21 uutega, paragrahvid 318, 411-12 ja 516 aga kustutanud sootuks. Teos on vähetuntud. Numeratsioon pärineb nüüdisaegselt toimetajalt, mitte autorilt.

See on ühepäevane ja ma ei esine. Päeva lõpuks ühtteist selgubki ja toimub õhtusöök. Publikatsioonid on soolas.