Kui purki rütmiliselt loksutada, siis võibolla saaks sellest Uno Loobi uuele bossa loole sobiva perkussioonirea. Mu bändikaaslane oskaks seda potentsiaali kohe hinnata. Aga mina pean seda jooma! Graanulilahust koorega, mis ei tee põrmugi erksamaks.
Avaettekandja seisab suu liikudes, patakas käsijagameid peos. Ta ei jaga neid. Salatseb. Pingeline hetk, sest nagu tavaliselt, on siit oodata midagi murrangulist, vähemalt esineja enda jaoks. Üsna meelevaldse fabuleerimise hinnaga murrangut üritada on ilmselgelt erutavam kui aastast aastasse üht ettevaatlikku ja täpset konstruktsiooni täiustada. Need konstruktsioonid, teate, on visad kaduma. Mõni hoiab neist kinni hämara eluõhtuni; raskuste ilmnemisel lihtsalt eitab ilmset. Vaimul on ju põrand, mida sina ei pea väristama, ei. Tee parem kükke. Veel.
Kogunenud oleme me siia selleks, et saada selgust, miks kunagielanud mõtleja (olgu ta nimi Francis Faabelspeeck) on oma keskmise perioodi teose hilisemas väljaandes (ilmunud vastavalt 1658 ja 1673) asendanud paragrahvid 224-7, 356, 514 ning 518-21 uutega, paragrahvid 318, 411-12 ja 516 aga kustutanud sootuks. Teos on vähetuntud. Numeratsioon pärineb nüüdisaegselt toimetajalt, mitte autorilt.
See on ühepäevane ja ma ei esine. Päeva lõpuks ühtteist selgubki ja toimub õhtusöök. Publikatsioonid on soolas.
