Eile nägin ma tagisid – naiste ja tüdrukute
seljas, musti, lukuga. Kokku vast neljakümmend viit. Ja see on liig! Kõik algas
trammis: ühes vaates oli neid viis-kuus. Siis bussijaamas, jälle. Teises
linnas, jälle, küll üksi, küll kambakesi. ”Mis see on?” küsin. ”Lein”, vastab
mu kolleeg.
Passin riidekaupluses. Peab ju ilus välja
nägema. Ja teate mis: näengi. Aga see ei ole sõidu eesmärk. Küll võib tähele
panna, et unistan liiga palju ja liiga üksikasjalikult. Võiks vähemalt
abstraktsemalt unistada, ilma ühegi inimfiguurita, eriti selle üheta, kes
unistab. Kuid seegi pole sõidu eesmärk.
Eesmärk on MÓZG, kuulus jazzi ja impro ja
paljude muude asjade klubi siin Bydgoszczis. ”Mózg” tähendab ”aju” ja hääldub
”musk” ja ”Bydgoszcz” hääldub ”bydgoszcz”.
See ei ole kikilips, mis mulle ukse avab.
Pigem on see kunagine koostöö Frithiga. Zorn seevastu, nagu selgub, on liiga
kallis, isegi MÓZGi jaoks, et teda kohale tuua. Nüüd aga istub minu vastas
mees, kes oma sõpruskonnaga kakskümmend aastat tagasi selle klubi asutas ja
seda tänini käigus hoiab. Rahvusvaheline muusik, elegantselt salkus pea ja
jõuliste näojoontega. Vahetame plaate. Räägime rahast. Ja publikust. Kuu aja
pärast improviseerime, mitte küll siin, vaid Varssavis, kus avatakse MÓZGi
filiaal. Proovi muidugi ei tee ja järgmine kord näeme laval.
Algab. Astun musta tuppa. See, mis tuleb, on
jube hea. STAER. Jõhker ja keerukas eksperimentaalrock, ütleks esimese hooga.
Vaatan ringi. Kuidas ka ei loenda, kuulajaid on ikka alla kahekümne. Oled
keeruline, oled omaette. Keset tuba säravad kaks kiilaspead – korraks
fantaseerin, kuidas ülejäänu nende ümber tiirleb. Kas Kopernikule, kes
siinkandis sündis, võis pähe tulla idee, et universumi keskel on kaks päikest,
mitte üks? Käesolevate vaatlusandemetega oleks see kooskõlas.
Õhtu edenedes, veel ühe
ja teisega vesteldes tuleb peale imelik geograafiline õõnestunne. Kas Eesti on
olemas? Võibolla mitte. Me ei eristu selgelt Moldovast. Ikka veel mitte. Siit
klubist vaadates mitte. Lääne-Euroopa poolt vaadates ammugi mitte.
