Halvaendeline oli juba teekond. Pole ju suur
linn või tänav, küla ka ei ole, tavaline tänav, mida mööda sammudes ei oskaks
eales oodata, et autorodu vahele on keegi parkinud roojased trussikud. Jahedal
sügispäeval. Edasi midagi helgemat: Polski Fiat. Päris. Paigatud ja küürus.
Esimene kahekümne kolme päeva jooksul. Neid oli siin mustmiljon ― mäletan
jäätunud kaadreid üheksakümnendatest, kütteta Ikarus-bussi aknast mööda
veerenud maanteid. Lugematud kühmus Fiatid veeresid teedega kaasa. Ja inimesed
neis. Suured inimesed pisikestes autodes, nagu prisked pardijalad kitsastes
tänavakingades.
Koridori teisest otsast tervitatakse. See on
mu üliõpilane, viiest üks. Ta näeb, et sisenen. Uksest, mille peal paar tähte
ja üks jäme ümmargune täpp. Väga punane. See pole esimene kord, kui kohmetuses
juurdlen täpi tähenduse üle, jõudes viimaks otsusele, et kui see punane kedagi
keelab, siis mitte mind, külalisõppejõudu. Lõppude lõpuks vastutab ju
instituudi juhataja. Ma ei tee seal midagi tavatut. Üle vaheseina kuulen kaht
naishäält, mis suunduvad niisamuti kabiinidesse. Jutuvadin jätkub. Mõnevõrra
kiirustades loputan käsi ja hiilin välja. Seisan koridoris akna all ja tajun
või kujutan ette, et miskit on viltu. Mind justkui vaadataks imelikult.
Episoodi käigus käis peast läbi uid, et tegu on ehk sooneutraalse kohaga. Kust
küll nii loll mõte? Kui siseneksin naiste juuksurisalongi ja nõuaksin lõikust,
kas see teeks sellest naiste- ja meestejuuksuri? Nagu viimaks selgub, leidub
koridori teises pooles uks, millel särab punane kolmnurk. See on meestele.
Olgu. Aga miks on just punane mumm naissoo sümboliks? Bindiga sel ometi ju
pistmist pole.
