Punane mumm

Halvaendeline oli juba teekond. Pole ju suur linn või tänav, küla ka ei ole, tavaline tänav, mida mööda sammudes ei oskaks eales oodata, et autorodu vahele on keegi parkinud roojased trussikud. Jahedal sügispäeval. Edasi midagi helgemat: Polski Fiat. Päris. Paigatud ja küürus. Esimene kahekümne kolme päeva jooksul. Neid oli siin mustmiljon ― mäletan jäätunud kaadreid üheksakümnendatest, kütteta Ikarus-bussi aknast mööda veerenud maanteid. Lugematud kühmus Fiatid veeresid teedega kaasa. Ja inimesed neis. Suured inimesed pisikestes autodes, nagu prisked pardijalad kitsastes tänavakingades.

Koridori teisest otsast tervitatakse. See on mu üliõpilane, viiest üks. Ta näeb, et sisenen. Uksest, mille peal paar tähte ja üks jäme ümmargune täpp. Väga punane. See pole esimene kord, kui kohmetuses juurdlen täpi tähenduse üle, jõudes viimaks otsusele, et kui see punane kedagi keelab, siis mitte mind, külalisõppejõudu. Lõppude lõpuks vastutab ju instituudi juhataja. Ma ei tee seal midagi tavatut. Üle vaheseina kuulen kaht naishäält, mis suunduvad niisamuti kabiinidesse. Jutuvadin jätkub. Mõnevõrra kiirustades loputan käsi ja hiilin välja. Seisan koridoris akna all ja tajun või kujutan ette, et miskit on viltu. Mind justkui vaadataks imelikult. Episoodi käigus käis peast läbi uid, et tegu on ehk sooneutraalse kohaga. Kust küll nii loll mõte? Kui siseneksin naiste juuksurisalongi ja nõuaksin lõikust, kas see teeks sellest naiste- ja meestejuuksuri? Nagu viimaks selgub, leidub koridori teises pooles uks, millel särab punane kolmnurk. See on meestele. Olgu. Aga miks on just punane mumm naissoo sümboliks? Bindiga sel ometi ju pistmist pole.

Viissada vaimukükki David Lodge’i maailmas

Küpsised. Ja sagin. Vägivallatsen mõlema kannu kallal ja ikka väljub neist vaid vesi. Sest taamal purgis on lahustuv kohv. Pisikesed, pruunid graanulid. Täbaramas olukorras konverentsi alustada saab vaid pohmellis. Ainult et pohmell on loomulik nähe konverentsi teise, mitte esimese päeva hommikul.
Kui purki rütmiliselt loksutada, siis võibolla saaks sellest Uno Loobi uuele bossa loole sobiva perkussioonirea. Mu bändikaaslane oskaks seda potentsiaali kohe hinnata. Aga mina pean seda jooma! Graanulilahust koorega, mis ei tee põrmugi erksamaks.

Avaettekandja seisab suu liikudes, patakas käsijagameid peos. Ta ei jaga neid. Salatseb. Pingeline hetk, sest nagu tavaliselt, on siit oodata midagi murrangulist, vähemalt esineja enda jaoks. Üsna meelevaldse fabuleerimise hinnaga murrangut üritada on ilmselgelt erutavam kui aastast aastasse üht ettevaatlikku ja täpset konstruktsiooni täiustada. Need konstruktsioonid, teate, on visad kaduma. Mõni hoiab neist kinni hämara eluõhtuni; raskuste ilmnemisel lihtsalt eitab ilmset. Vaimul on ju põrand, mida sina ei pea väristama, ei. Tee parem kükke. Veel.

Kogunenud oleme me siia selleks, et saada selgust, miks kunagielanud mõtleja (olgu ta nimi Francis Faabelspeeck) on oma keskmise perioodi teose hilisemas väljaandes (ilmunud vastavalt 1658 ja 1673) asendanud paragrahvid 224-7, 356, 514 ning 518-21 uutega, paragrahvid 318, 411-12 ja 516 aga kustutanud sootuks. Teos on vähetuntud. Numeratsioon pärineb nüüdisaegselt toimetajalt, mitte autorilt.

See on ühepäevane ja ma ei esine. Päeva lõpuks ühtteist selgubki ja toimub õhtusöök. Publikatsioonid on soolas.

Aju Bydgoszczis

Eile nägin ma tagisid – naiste ja tüdrukute seljas, musti, lukuga. Kokku vast neljakümmend viit. Ja see on liig! Kõik algas trammis: ühes vaates oli neid viis-kuus. Siis bussijaamas, jälle. Teises linnas, jälle, küll üksi, küll kambakesi. ”Mis see on?” küsin. ”Lein”, vastab mu kolleeg.

Passin riidekaupluses. Peab ju ilus välja nägema. Ja teate mis: näengi. Aga see ei ole sõidu eesmärk. Küll võib tähele panna, et unistan liiga palju ja liiga üksikasjalikult. Võiks vähemalt abstraktsemalt unistada, ilma ühegi inimfiguurita, eriti selle üheta, kes unistab. Kuid seegi pole sõidu eesmärk.

Eesmärk on MÓZG, kuulus jazzi ja impro ja paljude muude asjade klubi siin Bydgoszczis. ”Mózg” tähendab ”aju” ja hääldub ”musk” ja ”Bydgoszcz” hääldub ”bydgoszcz”.

See ei ole kikilips, mis mulle ukse avab. Pigem on see kunagine koostöö Frithiga. Zorn seevastu, nagu selgub, on liiga kallis, isegi MÓZGi jaoks, et teda kohale tuua. Nüüd aga istub minu vastas mees, kes oma sõpruskonnaga kakskümmend aastat tagasi selle klubi asutas ja seda tänini käigus hoiab. Rahvusvaheline muusik, elegantselt salkus pea ja jõuliste näojoontega. Vahetame plaate. Räägime rahast. Ja publikust. Kuu aja pärast improviseerime, mitte küll siin, vaid Varssavis, kus avatakse MÓZGi filiaal. Proovi muidugi ei tee ja järgmine kord näeme laval.

Algab. Astun musta tuppa. See, mis tuleb, on jube hea. STAER. Jõhker ja keerukas eksperimentaalrock, ütleks esimese hooga. Vaatan ringi. Kuidas ka ei loenda, kuulajaid on ikka alla kahekümne. Oled keeruline, oled omaette. Keset tuba säravad kaks kiilaspead – korraks fantaseerin, kuidas ülejäänu nende ümber tiirleb. Kas Kopernikule, kes siinkandis sündis, võis pähe tulla idee, et universumi keskel on kaks päikest, mitte üks? Käesolevate vaatlusandemetega oleks see kooskõlas.

Õhtu edenedes, veel ühe ja teisega vesteldes tuleb peale imelik geograafiline õõnestunne. Kas Eesti on olemas? Võibolla mitte. Me ei eristu selgelt Moldovast. Ikka veel mitte. Siit klubist vaadates mitte. Lääne-Euroopa poolt vaadates ammugi mitte.

”Kui Olaf on nukk, siis võibolla olen mina ka nukk. Kust ma seda tean!”

Õigupoolest on see tulnuka süüdimatu vingerpuss inimese kallal. Talle kuuletuv robot hullutab neiukest nii, et viimane loob sillerdava valeilma, mille eluiga on vältimatult üürike. See on üks tulnuka paljudest lollustest, mida ta Maa peal korda saadab. Ta on loomult hea, kuid inimlikes asjus üsna ebakompetentne.

Neiukene nimega Brun on masenduses, pidutseb üksi ja tõmbab end pilve. Tema jumaldatu, Olaf on nüüd inimlikus mõttes surnud, tehnilises plaanis välja lülitatud. Ent mis on tähtis ja ilus: neiu on valmis ka teadlikult armastama robotit. Mis vahet seal on! Peaasi, et Olaf töötab ja naeratab. Aga Olaf on elutult siruli, kael kahekorra. Sest tal pole enam kütet.

Hüva, kujutame ette, et saatuslikku tehnilist riket ja energiavaegust ei esine. Olafi tulnukast omanik, hr Moses vigurdab edasi, lastes sel robotil hullutada Bruni ja oma teisel robotil, pr Mosesel inspektor Glebskyt ja Simonet’d. Siis jõuab kohale teine tulnukas, Luarvik, ning neli kauget külalist (hr ja pr Moses, Olaf ja Luarvik) lahkuvad kiiresti meie planeedilt. Nad ei seletagi, miks, ja me ei saagi teada, et kaks neist on robotid. Olaf lihtsalt kaob äkitselt Bruni maailmast.

Nii või teisiti peab küsima: milleks põhjustada inimestele neid psühhotraumasid? See ei ole aus. Sest Olaf on robot, ta ei tunne Bruni vastu midagi, sest ta ei tunne eeldatavasti üldse midagi. Simonet on niigi psüühiliselt habras, milleks talle veel nii tugevaid "hallutsinatsioone" tekitada? Nii ei tohi teha. Tundub, et hr Moses on üks vastik juhmakas. Või on tulnukate robotid sel määral autonoomsed, et hullutavad inimesi omal algatusel, ja sedavõrd inimeste sarnased, et neil on ka tundeelu. Sellesuunalise vihje annab hr Mosese vastus Glebsky väitele, et pole siin mingeid roboteid, kõik on inimesed. Moses lausub: ”Kas Te tahate öelda, et meie tehtud robotid on liiga inimeste sarnased?” Kui neil robotitel on tundeelu ja siinkohal olulises mõttes autonoomia, siis ehk on ka Mosese moraalne süükoorem kergem. Oleneb sellest, mil määral vastutavad robotite loojad oma masinate soorituste eest, ja samuti sellest, kas tulnukas on üldse moraalne subjekt.

Bruni kiindumus Olafisse paneb mõtlema psühhotraumadele, mida tekitame neis, kes meisse kiinduvad. Aga ikkagi: kasvõi üksainus täiesti pime ja lootusetu, üürikene armastus ühes elus on ikka parem kui selle täielik puudumine. Mõni meie jumaldatu lihtsalt osutub robotiks ja mis siis. Mõni meist osutub robotiks. Kui Olafil oli tundeelu, siis on alust arvata, et just seal, ”Hukkunud alpinisti” hotellis leidsid aset tema elu kõige kirkamad hetked. Ja lõpuks, on ju momente ja perioode, mil inimene võib tunda end Olafina, robotina, kel nähtavasti on tunded ja mõtted, aga kes päriselt ei saa inimeste elust aru.

Kohver

Eesti küsib: "Millal Kohver koju jõuab?" Küsin minagi, ainult et kohver on mul väikse k-ga. Ise elan Juri Gagarini tänaval.
 
See ei ole esimene kord, kui tükk omandit reisib iseseisvalt. Näiteks on mu tumesinine pintsak käinud Chicagos ja salvestatud hääl Veneetsias. Ise ei ole kummaski käinud. Palju aastaid tagasi reisis üks teine kohver Moskvast Aachenisse. Õieti ongi see alles teine juhtum, kus mu pilgeni täis tuubitud sumadan piiril kinni peetakse. Sisu on legaalne, aga peale ei mahu. Kohver pidavat täna järgi toodama, otse siia Gagarinisse.

Maja number on 27 ja toal 805. ”805” tähendab seda, et vaade on avar. Toruńi ülikoolilinnakus rabas mind kohe nostalgialaine. Männid ja karpmajad, kunagi moodne olnud arhitektuur. Just nagu Mustamäe ja TTÜ, kust algas mu õppejõuelu ja mõndagi head veel. Mändide ja karpmajade vahel oli võimalik laskuda pimedasse kaevu, ronida sealt välja, kirjutada Kreatiivmootori esimesed laulutekstid ja olla armunud.

Nagu kunagi TTÜs, asub siingi paar maja edasi tudengiklubi, kus esineb väga erinevaid artiste, mõned neist päris kuulsad. Umbes nädala pärast nt progekolla Fish ja death metali monstrum Behemoth.

Üks on selge: poola keel on nunnu. Pehme nagu pai. Kuulasin seda eile pool päeva, püüdes aimata, millest jutt käib, ja lausudes sõnu järele. Veel on selge, et kesklinn on väga kena ja vana, aga muuhulgas sisaldab suhteliselt suurt moodsa kunsti muuseumi. Joovad nad siin omajagu.

Mitu üliõpilast mu kursusele tuleb, pole teada. Ühte mulle tutvustati, kes pidavat tulema. Varauusaegse metafüüsikaga masse nagunii ei eruta. Kursuse reklaamiks oli muuhulgas tehtud väike poster instituudi seinale. Seal jõllitavad kõrvuti kolm nägu: Henry More, John Locke, Roomet Jakapi.