Eesti küsib:
"Millal Kohver koju jõuab?" Küsin minagi, ainult et kohver on mul
väikse k-ga. Ise elan Juri Gagarini tänaval.
See ei ole esimene kord, kui tükk omandit
reisib iseseisvalt. Näiteks on mu tumesinine pintsak käinud Chicagos ja
salvestatud hääl Veneetsias. Ise ei ole kummaski käinud. Palju aastaid tagasi
reisis üks teine kohver Moskvast Aachenisse. Õieti ongi see alles teine juhtum,
kus mu pilgeni täis tuubitud sumadan piiril kinni peetakse. Sisu on legaalne,
aga peale ei mahu. Kohver pidavat täna järgi toodama, otse siia Gagarinisse.
Maja number on 27 ja toal 805. ”805” tähendab seda, et vaade on avar. Toruńi
ülikoolilinnakus rabas mind kohe nostalgialaine. Männid ja karpmajad, kunagi
moodne olnud arhitektuur. Just nagu Mustamäe ja TTÜ, kust algas mu õppejõuelu
ja mõndagi head veel. Mändide ja karpmajade vahel oli võimalik laskuda
pimedasse kaevu, ronida sealt välja, kirjutada Kreatiivmootori esimesed
laulutekstid ja olla armunud.
Nagu kunagi TTÜs, asub siingi paar maja edasi tudengiklubi, kus esineb väga
erinevaid artiste, mõned neist päris kuulsad. Umbes nädala pärast nt progekolla
Fish ja death metali monstrum Behemoth.
Üks on selge: poola keel on nunnu. Pehme nagu pai. Kuulasin seda eile pool
päeva, püüdes aimata, millest jutt käib, ja lausudes sõnu järele. Veel on
selge, et kesklinn on väga kena ja vana, aga muuhulgas sisaldab suhteliselt
suurt moodsa kunsti muuseumi. Joovad nad siin omajagu.
Mitu üliõpilast mu kursusele tuleb, pole teada. Ühte mulle tutvustati, kes
pidavat tulema. Varauusaegse metafüüsikaga masse nagunii ei eruta. Kursuse
reklaamiks oli muuhulgas tehtud väike poster instituudi seinale. Seal
jõllitavad kõrvuti kolm nägu: Henry More, John Locke, Roomet Jakapi.
