Õigupoolest on see tulnuka süüdimatu
vingerpuss inimese kallal. Talle kuuletuv robot hullutab neiukest nii, et
viimane loob sillerdava valeilma, mille eluiga on vältimatult üürike. See on
üks tulnuka paljudest lollustest, mida ta Maa peal korda saadab. Ta on loomult
hea, kuid inimlikes asjus üsna ebakompetentne.
Neiukene nimega Brun on masenduses, pidutseb
üksi ja tõmbab end pilve. Tema jumaldatu, Olaf on nüüd inimlikus mõttes surnud,
tehnilises plaanis välja lülitatud. Ent mis on tähtis ja ilus: neiu on valmis
ka teadlikult armastama robotit. Mis vahet seal on! Peaasi, et Olaf töötab ja
naeratab. Aga Olaf on elutult siruli, kael kahekorra. Sest tal pole enam kütet.
Hüva, kujutame ette, et saatuslikku tehnilist
riket ja energiavaegust ei esine. Olafi tulnukast omanik, hr Moses vigurdab
edasi, lastes sel robotil hullutada Bruni ja oma teisel robotil, pr Mosesel
inspektor Glebskyt ja Simonet’d. Siis jõuab kohale teine tulnukas, Luarvik,
ning neli kauget külalist (hr ja pr Moses, Olaf ja Luarvik) lahkuvad kiiresti
meie planeedilt. Nad ei seletagi, miks, ja me ei saagi teada, et kaks neist on
robotid. Olaf lihtsalt kaob äkitselt Bruni maailmast.
Nii või teisiti peab küsima: milleks
põhjustada inimestele neid psühhotraumasid? See ei ole aus. Sest Olaf on robot,
ta ei tunne Bruni vastu midagi, sest ta ei tunne eeldatavasti üldse midagi.
Simonet on niigi psüühiliselt habras, milleks talle veel nii tugevaid
"hallutsinatsioone" tekitada? Nii ei tohi teha. Tundub, et hr Moses
on üks vastik juhmakas. Või on tulnukate robotid sel määral autonoomsed, et
hullutavad inimesi omal algatusel, ja sedavõrd inimeste sarnased, et neil on ka
tundeelu. Sellesuunalise vihje annab hr Mosese vastus Glebsky väitele, et pole
siin mingeid roboteid, kõik on inimesed. Moses lausub: ”Kas Te tahate öelda, et
meie tehtud robotid on liiga inimeste sarnased?” Kui neil robotitel on tundeelu
ja siinkohal olulises mõttes autonoomia, siis ehk on ka Mosese moraalne süükoorem
kergem. Oleneb sellest, mil määral vastutavad robotite loojad oma masinate
soorituste eest, ja samuti sellest, kas tulnukas on üldse moraalne subjekt.
Bruni kiindumus Olafisse paneb mõtlema
psühhotraumadele, mida tekitame neis, kes meisse kiinduvad. Aga ikkagi: kasvõi
üksainus täiesti pime ja lootusetu, üürikene armastus ühes elus on ikka parem
kui selle täielik puudumine. Mõni meie jumaldatu lihtsalt osutub robotiks ja
mis siis. Mõni meist osutub robotiks. Kui Olafil oli tundeelu, siis on alust
arvata, et just seal, ”Hukkunud alpinisti” hotellis leidsid aset tema elu kõige
kirkamad hetked. Ja lõpuks, on ju momente ja perioode, mil inimene võib tunda
end Olafina, robotina, kel nähtavasti on tunded ja mõtted, aga kes päriselt ei
saa inimeste elust aru.
