Monday, November 24, 2014

Leiba!

Kui Gdański laevatehase tööliste streik oli paisunud rahvalikuks meeleavalduseks linnade tänavail, nõuti otsejoones ja eelkõige leiba. Toidukaupade kehv kättesaadavus ja kõrgenenud hinnad ajasid vere keema. Vere, mida aastaid varem oli streigi tulemusel juba valatud. Solidaarsus institutsionaalses ja sisulises mõttes tõi kokku töölised, preestrid, rokkarid ja luuletajad... Miljonid inimesed protestimas sügaval sotsialismi sopas aastail 1980-81.

Mõelda vaid, kui erinevad nii ulatuse kui iseloomu poolest olid vastupanuvormid neil seal ja meil siin. Eestlane ei usalda tänini punast värvi sümboolikas, suurt ei usalda ka pappe. Ega ole tal sellist aktiivset protestivaimu. Ja tehasetöölised olid meil sageli hoopis teistmoodi mõtlevad inimesed.

Gdańskis parasjagu olengi, kui vaatan muuseumis teleriekraanilt, kuidas kindral Jaruzelski kuulutab välja sõjaseisukorra. Seesama totakate päikseprillidega onkel, kelle nägu lapsepõlvest mäletan. Kuulutusele järgnevad, teadagi, repressioonid, algul telefoniliinide sulgemine, hiljem massiline pealtkuulamine, pidev patrullimine, rahvaliikumise mahasurumine kogu riigis. Istun hetkeks miilitsa furgooni, vaatan nuiasid ja kilpe, fotoseeriaid, loen kõige kohta nagu jaksan. See puudutab. Eales varem pole mõelnud kõigi nende sündmuste mastaabist. Mis eriti ootamatu: näen kümneid lääne juhtivate meediaväljaannete esikaasi, mis toona kõnealust liikumist ja selle summutamist kajastasid. Lapsena ma teadsin, et mingi jama seal käib, ent et see oli nii suur ka läänemaailma jaoks, polnud aimugi.

Kodumaale naasnuna tabab mind hinnašokk, küll ootuspärane, ent ometi reaalne. Poolteise kuu jooksul teises Ida-Euroopa riigis olen harjunud kõige esmase eest märgatavalt vähem maksma. Toiduhinnad on meil jubedad. Ja me ei hakka vastu. Nagu Kivisildnik kirjutas, eestlasele sobib vaesus. Kas pole juba aeg nõuda avalikult leiba? Mitte tasuta, vaid madalama hinna eest. Nõuda neilt, kes hindu üles kruvivad. Aga kes kruvivad?

Saturday, November 15, 2014

Born to Yass

Riietus on esmatähtis. Kõnnakus on hoog. Pilgus siht, mitte uudishimu. Suurlinna värk.

Kontsert Varssavis paneb punkti lausele, mis räägib ühe teadvuse vonklemisest võõral maal. 40-minutiline improseiklus nende poola meistritega nõuab kreatiivsuslaadungiga vagunite täielikku tühjendamist. Paljukihiline mitmeosaline äkk-kompositsioon. Tunne on pärast nii hea, et teadvus ei kustugi enam.

13. novembril 2014 klubis MÓZG Warszawa üles astunud kvintett:

Jerzy Mazzoll – klarnet
Zdzisław Piernik -tuuba
Sławek Janicki - kontrabass
Roomet Jakapi - vokaal
Jerzy Rogiewicz - löökpillid

Sunday, November 9, 2014

Aju Bydgoszczis II

”Muusika on asemantiline keel”, ütleb professor. Valdav osa tema poolakeelsest loengust on minu jaoks muusika. See vältab kaks tundi.

Olles päeva jooksul unustanud süüa muud kui paar õuna, maha jäänud mitmest bussist ja siiski kohale jõudnud, kuulanud kolm tundi segu komponeeritud ja improviseeritud muusikast, vaimutsenud ECMi ja Tzadiku all plaadistanud njuujorklastega, maganud 4 tundi 4-tärni-hotellis, kuhu mind kui MÓZGi festivali külalist sisse smugeldati, söönud priske hommikueine ja kooberdanud uimasena linna peal, otsustasin kuulata festivali programmi kuuluvat pärastlõunakontserti kohalikus akadeemias. Sümpaatne juugendstiilis hoone. Remont on tehtud nagu vanasti, paksu värvikihiga. Kõik on ehtne. Hilinen vast veerand tundi. Väikene see aula küll. Kõigi pööratud pilkude all poetan end esiritta, et lõpetada kiiresti see ebamugav sisenemise episood. Peagi saab selgeks: loeng, mitte kontsert.

Professor on soliidne, vaimukas. Laias laastus saab ta kõnes eristada kolme sorti sõnu, millest on võimalik aru saada: heliloojate nimed (Stockhausen, Corelli, Brahms, Xenakis...), rahvusvahelised sõnad (”asemantiline” , ”kontrapunkt”...) ja viimaks sõnad, mis on vene keeles sarnased ("język", "dzieci"...). Ega seda palju pole. Hüva, need kümmekond ”päris” poolakeelset sõna ka, mida tean. Kui miski paistab selles olukorras valesti või veider olevat, siis see, et avastan, et ma ei tahagi ära minna. Pole siin midagi valesti. See on hea loeng. Hääleimprovisatsiooniga tegelemine on muutnud mu suhet keelde ja tähenduslikkusse. Öeldust arusaamine segab keele kõla kuulamist.

Tõsi küll, korda kuus katkestab professor oma kõne ja istub või seisab klaveri taha, et öeldut illustreerida. Need on näited improvisatsioonist barokkmuusikas, jazzis jne, vabaimpro ka, lisaks demonstreerib ta põlevil ilmel klaverihelide mehaanilise moondamise trikke kriginast ja kajast kraftwerkilikku elektroonikat meenutava rütmini. Hea loeng. Kes teab, kas olekski nii hea, kui aru saaks.