Kui Gdański laevatehase tööliste streik oli paisunud rahvalikuks meeleavalduseks linnade tänavail, nõuti otsejoones ja eelkõige leiba. Toidukaupade kehv kättesaadavus ja kõrgenenud hinnad ajasid vere keema. Vere, mida aastaid varem oli streigi tulemusel juba valatud. Solidaarsus institutsionaalses ja sisulises mõttes tõi kokku töölised, preestrid, rokkarid ja luuletajad... Miljonid inimesed protestimas sügaval sotsialismi sopas aastail 1980-81.
Mõelda vaid, kui erinevad nii ulatuse kui iseloomu poolest olid vastupanuvormid neil seal ja meil siin. Eestlane ei usalda tänini punast värvi sümboolikas, suurt ei usalda ka pappe. Ega ole tal sellist aktiivset protestivaimu. Ja tehasetöölised olid meil sageli hoopis teistmoodi mõtlevad inimesed.
Gdańskis parasjagu olengi, kui vaatan muuseumis teleriekraanilt, kuidas kindral Jaruzelski kuulutab välja sõjaseisukorra. Seesama totakate päikseprillidega onkel, kelle nägu lapsepõlvest mäletan. Kuulutusele järgnevad, teadagi, repressioonid, algul telefoniliinide sulgemine, hiljem massiline pealtkuulamine, pidev patrullimine, rahvaliikumise mahasurumine kogu riigis. Istun hetkeks miilitsa furgooni, vaatan nuiasid ja kilpe, fotoseeriaid, loen kõige kohta nagu jaksan. See puudutab. Eales varem pole mõelnud kõigi nende sündmuste mastaabist. Mis eriti ootamatu: näen kümneid lääne juhtivate meediaväljaannete esikaasi, mis toona kõnealust liikumist ja selle summutamist kajastasid. Lapsena ma teadsin, et mingi jama seal käib, ent et see oli nii suur ka läänemaailma jaoks, polnud aimugi.
Kodumaale naasnuna tabab mind hinnašokk, küll ootuspärane, ent ometi reaalne. Poolteise kuu jooksul teises Ida-Euroopa riigis olen harjunud kõige esmase eest märgatavalt vähem maksma. Toiduhinnad on meil jubedad. Ja me ei hakka vastu. Nagu Kivisildnik kirjutas, eestlasele sobib vaesus. Kas pole juba aeg nõuda avalikult leiba? Mitte tasuta, vaid madalama hinna eest. Nõuda neilt, kes hindu üles kruvivad. Aga kes kruvivad?
