”Muusika on asemantiline keel”, ütleb
professor. Valdav osa tema poolakeelsest loengust on minu jaoks muusika. See
vältab kaks tundi.
Olles päeva jooksul unustanud süüa muud kui
paar õuna, maha jäänud mitmest bussist ja siiski kohale jõudnud, kuulanud kolm
tundi segu komponeeritud ja improviseeritud muusikast, vaimutsenud ECMi ja
Tzadiku all plaadistanud njuujorklastega, maganud 4 tundi 4-tärni-hotellis, kuhu
mind kui MÓZGi festivali külalist sisse smugeldati, söönud priske hommikueine
ja kooberdanud uimasena linna peal, otsustasin kuulata festivali programmi
kuuluvat pärastlõunakontserti kohalikus akadeemias. Sümpaatne juugendstiilis
hoone. Remont on tehtud nagu vanasti, paksu värvikihiga. Kõik on ehtne. Hilinen
vast veerand tundi. Väikene see aula küll. Kõigi pööratud pilkude all poetan
end esiritta, et lõpetada kiiresti see ebamugav sisenemise episood. Peagi saab
selgeks: loeng, mitte kontsert.
Professor on soliidne, vaimukas. Laias
laastus saab ta kõnes eristada kolme sorti sõnu, millest on võimalik aru saada:
heliloojate nimed (Stockhausen, Corelli, Brahms, Xenakis...), rahvusvahelised
sõnad (”asemantiline” , ”kontrapunkt”...) ja viimaks sõnad, mis on vene keeles
sarnased ("język", "dzieci"...).
Ega seda palju pole. Hüva, need kümmekond ”päris” poolakeelset sõna ka, mida
tean. Kui miski paistab selles olukorras valesti või veider olevat, siis see,
et avastan, et ma ei tahagi ära minna. Pole siin midagi valesti. See on hea
loeng. Hääleimprovisatsiooniga tegelemine on muutnud mu suhet keelde ja
tähenduslikkusse. Öeldust arusaamine segab keele kõla kuulamist.
Tõsi küll, korda kuus katkestab professor oma
kõne ja istub või seisab klaveri taha, et öeldut illustreerida. Need on näited
improvisatsioonist barokkmuusikas, jazzis jne, vabaimpro ka, lisaks
demonstreerib ta põlevil ilmel klaverihelide mehaanilise moondamise trikke
kriginast ja kajast kraftwerkilikku elektroonikat meenutava rütmini. Hea loeng.
Kes teab, kas olekski nii hea, kui aru saaks.
