Voiture 15

„Prantsusmaal on nädalas kolm puhkepäeva“, seletas mulle kord kolleeg, „laupäev, pühapäev ja esmaspäeval on streik“. Täna ongi esmaspäev ja ühtlasi transporditöötajate streik. Püüan jõuda Lyoni raudteejaamast tiiruga Pariisi lennujaama. Küllap õnnestub. Kuid pangu ennast põlema see kombineeritud broneering „lend + rong“. Ei võimalda see teha online check-ini, ei tunne raudteejaamas masin ära mu broneeringu numbrit ja lõpuks, kontoris väljastatud piletil laiutav tempel annab värvi. Perrooni jalamil ulatatakse mulle paberinutsak kirjaga „Voiture 15. Place assise non garantie“. Õnneks on kohti küll. Üldse on hästi. Esimene maailm ikkagi. Pariisi metroos on samuti tehtud väikseid ümberkorraldusi. Ühe jaama jagu sõidan valesti, edasi-tagasi. Oma viga, vist. Tülitan inimesi. Üks kohvriga härra – võibolla itaallane – lausub resoluutselt: „Järgne mulle!“ Järgnen. Aga temagi küsib viimaks teed. Oma aruga sest paindes uduloorist ju läbi ei näe. Sildid, skeemid, teateread, seletused – kõik on pisut puudulikud, ebatäpsed. Külma närvi, järjekindluse ja heade inimeste abiga saan lõpuks kohale. Et kuulda: lend hilineb.

Keegi

Sõber pidas sünnipäeva pubis nimega „Kadunud konstruktor“, „Kadunud kontinent“, „Kadunud kontekst“ vmt. Ei tundnud ma seal eriti kedagi. Teispoole lauda sattus inimene, kes tutvustas end nii: „Ma olen mitte keegi“. Olin jahmunud ja tükk aega vait. Siis küsisin: „Kas on kerge olla mitte keegi?“ – „Ei ole“, vastas ta, „raske on“. Ega seal rohkemat rääkida polnudki. Nüüd, vast kaksteist aastat hiljem, mõtlen, kuidas tutvustaksin end. Kas ütlen: „Olen keegi“?